La moitié

Poolikud taevad ja poolikud päikesed
Poolik on kõik mu ümber ja mu sees
Poole vaid õnnest ma sain
Ja pooleks jäi ka mu kurvastus.
Poolel teel rahuni ja poole ahastuseni
Kõike mulle vaid pool antakse
Poolikud killud ja pool neist mu pihus
Vaatan, püüan ja vaid poole kätte saan
Elu on pooleldi ilus ja pooleldi kole
Kõikjal varitseb vaid grotesk.

Pisike, sa mu pisike

Kadunud unistuste tume rada
ja mind kurbus taas tabab..
Ängi täis on mu rind,
sest sina, sa ei kuula mind.

Ja seal raja lõpus on tema,
ja mina, kes ma olen ta ema
vaatan siit kaugelt eemalt,
sest mind siia jääma sa veenad.

Ma ei saa minna, jääma pean
jalust seotud ma veel olen.
Pisarad vaikselt kokku korjan
ja nad kõik veel alles hoian..

Aga ta ootab mind.

Remember The Promise You Made..

"You'll be there in my hour of need
You won't turn me away
Help me out of the life I lead
Remember the promise you made"

Lubadused, lubadused. Küsimus -> mida kindkida jõuludeks? Mina olen nii egoistlik inimene, et mulle meeldiks näiteks, kui sõbrad kindgiksid mulle lubadusi. Lubadusi, mis kehtiksid terve jaanuari kuu. Kõigest ju :) Püüdsin siis algust teha.. kallis võiks lubada, et ajab terve jaanuari kuu oma habet, igal hommikul. Äh, ei läinud läbi.. niiet siledat poissi näen ma kui oma selga. Okei, uurisin, meestele ongi jube tüütu kogu see habeme ajamise asi...

Võibolla saan ma teistelt lubadusi paluda...näiteks... lapsepõlvesõbrants võiks lubada, et ta ei jää terve jaanuarikuu hiljaks, kui tuleb minuga kohtuma. Oi ma oleksin siiralt selle üle õnnelik. Ja vend võiks endale, mitte mulle, lubada, et püüab kogu hingest endal õppimise korda seada. See oleks väga suur kingitus mulle. Kõiki lubadusi ma ei ole veel välja mõtelnud. Aga kõikide sõprade jaoks - palun lubage mulle, et tulete alati mu juurde, kui vajate abi. MIna omalt poolt annan siin ja praegu oma jõululubaduse - ma olen alati teie jaoks olemas! Ja see lubadus kehtib kauem kui jaanuari kuu, see lubadus kehti terve minu elu.

Kui kallid on tegelikult sellised jõulukingitused?

Teie sõber,
HS

Uniste hommikute unine võlu..

Kell heliseb... mõtlen läbi une, et ei ole minu oma. Ei olegi. Silmarõõm tõuseb ja veab end kööki.
"Ütle mulle kui kell on seitse," suudan kuidagimoodi pomiseda... keeran teise külje, suru pea silmarõõmu veel sooja padja sisse ja magan endasi.
Seda rõõmu pole mõstagi kauaks.
"Kallis," kõlab kurjakuulutav hääl esikust.
TEadagi, kell on juba seitse.. võtan kogu oma tahtejõu kokku, et seekord see kole uimerdamine vahele jätta ja kargan voodist üles.. liiga kiiresti, pea hakkab ringi käima. Ja selle aja peale kui teinepool magamistuppa jõuab seisan mina juba unest poolkinniste silmadega keset tuba.
"Ei või olla, sa saidki üles!!" kõlab imestunud hüüatus.
Päh, muidugi sain. Lubatud ju sai ja ma ei saanud sulle seda kahjurõõmu lubada, et saaksid jällekord muigega nentida, et luba-luba, nagunii sa üles ei saa. Mõtlen, aga ei ütle.
Nii, nüüd on vaja vastikud kohustused ära täita. Väljas on külm, selgub, kui pea völisukse vahelt välja pistan. Aga keldris on soe... ühesõnaga, hommikused jõuharjutused - neli veneaegset telekat vaja välja sektsiooni ette tõsta, kell kümme tuleb auto ja viib ära. 20 mintsa ja asi tahe. Teinepool läheb tööle, mina istun mõnusasti kuuma kaputsiinot jooma. Väljas on veel pime... kell alles na varajane.
Ajah.. unustasin vist ütelda, et täna on laupäev..:S

Iga klõpsatus koridoris...

Iga samm, võtmekõlin... paneb mu valvsalt kuulatama. Ehk oled see juba ometi Sina... ehk Sa ometi juba tuled. Kuid ei, need hääled seal ukse taga rõõmustavad kedagi teist. Ma püüan tegeleda muuga.. püüan süveneda tarkadesse tekstidesse. Asjata, viis minutit töiseid hetki ja ongi kõik, kuulatan jälle kord. Ja vahel jooksen akna peale. Ehk näen Sind eemalt tulemas... ehk ometi.. kuida väljas on pime, jäine tee peegeldab kuu sära. Väljas on külm.

Niisiis, mida teeb üks tütarlaps üksi kodus? Teise tuppa ta ei julge minna, pime on ju. Köögis põleb koguaeg tuli, juba sellest hetkest peale, kui väljas hämarduma hakkas. Ta istub magamistoa ukse juures ja vaatab ainiti üle koridori välisust. Kas on juba kuulda võtme klõbinat ukse lähedal... kas sirutatakse juba kätt kellanupu suunas? kas.. kas ometi.

Ja nii siin istudes igatsen ma Sind.

Unenägu teispoolsusest.

Vanaisale,

I
Ma tunnen Sind ja Su lähedust,
näen sind kaugelt eemalt.
Ma küsin, kus Sa oled.
Vaatad ja noogutad.
Küsin, kas varsti Sa tuled.
Vaatad ja pilgu peidad.
Sa ei tea, Sa ei tunne,
kuid ometi tuled mu unne.
Ma ärkan pisarais.
Uni oli see vaid.
Ma tahaks Sul' öelda...
Kuid saan Su peale vaid mõelda.

II
Iga samm Su poole
viib Su kaugemale.
Iga pilk Su peale
muudab Su tuhmimaks.
Ma ei näe Sind enam,
kuid tunnen Sind veel.
Ma tean, et Sa ei lähe,
mu mõtteisse Sa jääd...

What time is love?

On aeg käia lumiseid radu,
meenutada talveteid.
Teid, mis tõid õnneni meid.

Aeg näha, mis on armastus.
Leida tõde tundeis.
Tundeis, mis mattumas on lumme.

On aeg tunda külmasegust talvelõhna,
nuusutada jäälilli aknal.
Aknal, millest minevikku ma vaatan.

Tee igavikku

Talvine tee, midamööda me käime
on libe kui jääkaanega järv.
Me hoiame üksteist, kõvasti-kõvasti,
ei märka, et maailm me ümber on närb.

Silmast silma meil välgatab helk.
Näeme vaid teineteist kõndimas tasa.
Me ei küsi, mis on meie siht,
lähme, teadmata, kuhu on vaja.